Sunday, November 5, 2017

Itaalias tervist otsides läks nii nagu alati: tormijooksu trotsides

Maraton hüüab tulles ja nüüd juba päris häälekalt: täpselt kahe nädala pärast stardin Havannas oma kuuendal maratonil.

Enne veel aga, kui Kuubale teekonna ette võtan, sattusin Itaaliasse. Viimase aja magamatus vajas välja magamist ning kehv tervis remonti. Siin Itaalias on ikkagi ju soojem, mõtlesin ma ja kui juba tulla, võib veidi joosta ka. Verbanias, imelise Maggiore järve ääres toimuv maraton tundus hea paik, kus väike kümnekilomeetrine trennijooks ette võtta. Mõeldud, tuldud.

Itaalia on koht, kus sekeldused ootavad paketina kohe ees. Esiteks selgus, et kui klubisse ei kuulu, siis joosta ei saa. Õnneks sai raha eest end kohapeal tundmatusse gruppi registreerida. Siis selgus, aga et starti ma siiski ei saa, sest puudub arstitõend. Nii ei jäänud mul muud üle, kui paluda kohapeal Dr Jukkumil endal see välja kirjutada. Läks läbi, uhh.

Õnneks korra ikka kontrollisin ilmaennustust, millest tingituna jätsin kleidikesed koju ja jooksuks haarasin kaasa pikemad riided. 13-15 soojakraadi pidavat siiski ees ootama. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli selge, et pigem oleme sattunud kodusesse Eestisse: vihma ladistas kui oavarrast ja prognoos näitas päevaks 27-35 millimeetrit sademeid. Meigi ega soengu tegemisel ei olnud täna mõtet. Tuul andis kohati kerge
tormimõõtme välja ja starti jõudes tuli hoiduda stardikoridori väravatest – need prantsatasid ühele ja teisele poole asfaltile. Tilkusin ja värisesin kui vette visatud kassipoeg. Ma ei saa salata, et kaalusin hotelli tagasi pöördumist. Siis aga mõtlesin, milline luuser ma olen, kui lendasin teisele poole Euroopat ning vihma pärast võistluse ära jätan.

Maratoni start läks pool tundi enne minu starti. Oma elu esimese 100km ratast Otepää tõusudel sai just sarnase ilmaga – läbi vihma ja tormi tehtud, sest treener Ain-Alar Juhanson nõudis. Raske õppustel, kerge lahingus, õpetas ta juba toona. Aga täna neid maratoonareid vaadates kahtlustasin, et arstitõendid võivad neil taskus olla, aga psühiaatriline kontroll on kindlasti läbimata. 
Stardis oodates puges põrgukülm sisse. Riided tilkusid ja jalad lirtsusid, varbaid ei tundnud ma enam ammu. Mõistsin, et ellujäämiseks on mul ainus võimalus joosta: edasi ja tagasi stardikoridoris, et hing sees hoida. Kõlanud stardipauk tegi lausa õnnelikuks, sest see tähendas, et varsti hakkab ehk päriselt soe ka. 

Imelised Itaalia väikelinna tänavad oma itaalialike majakestega ning vaade järvele ei paistnud läbi tiheda vihma eriti välja. Sama hästi oleks võinud kodus dušši all joosta.
Pealtvaatajaid peaaegu ei olnudki – vaid mõni vanaproua aknal lehvitas. Esimesed kilomeetrid jooksin, et sooja saada. Järgmised, sest katkestada oli vara. Ja siis läks segaseks: küll tuli viienda kilomeetri post, siis kuuenda ja jälle viienda. Kella mul jälle ei olnud ja sisetunnet ma ka ei usaldanud. Tundus, et peaks veel mitu kilomeetrit lõpuni olema, kui järsku kuulsin finišhialalt kostuvat muusikat. Andsin tuld ja mõtlesin, et mingi konks peab kusagil olema, kui juba olingi finišhijoone ületanud. Aeg: 0:51:53. Pingutus kroonib õnnetunnet. “Oleks vaid maraton sama kerge,” mõtlesin seal ja kõmpisin hotelli, et peagi tagasi maratoonarite finišhis tagasi olla. Nemad on tegelikud tänased kangelased, sest kümme on laisa mehe (või naise) trenn, aga 42 kilomeetrit väljakutse - läbi tormi ja vihma aga lausa vägitükk. Aga minul on nüüd ettevalmistused tehtud. Tervis vajab veel turgutust, et naeratus näol Havannas startida.

Tuesday, September 19, 2017

Raskuste kiuste: Kazbeki tipp 5047 tehtud!

Kui ma paar kuud tagasi Alar Sikule lubasin, et nüüd ma tõesti lähen ja teen Kazbeki tipu ära, siis ta enam ei uskunud mind. Neid sügiseid, mil sama veksli välja olen käinud, on olnud päris mitu. Ikka ja jälle on töised kohustused olulisemad olnud ja tipp on kaugeks jäänud.

Sel aastal ei jätnud ma jonni ja panin end käbedalt kirja, sest ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Kodinad pakkisin kokku tund enne lennuki väljumist, tõmbasin jalga tutikad matkasaapad ja läksin. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on koguni tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.


Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat ning matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid oma teekonda Kazbeki tipu poole reedel, 8. septembril. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal, vaid juba esimene päev nägi ette ligi kilomeetrist tõusu. Mina liikusin muidugi teokiirusel. Kilimanjaro kogemusest: kõrgele jõuavad need, kes annavad aega aklimatiseerumiseks. «Mägi on laiskadele,» nagu Alar armastab öelda.  Higi tilkus ja kott tundus ebaõiglaselt raske. Kiviklibu vahel tatsamisest määrdusid peagi mu uued matkasaapad. Hea, et lokid veel peas püsisid. Hirmu tekitasid pidevalt teele jäävad kadunud ja surma saanud mägimatkajate mälestusmärgid. «Poolakad peamiselt,» rääkis Alar. Ka päev varem oli üks poolakas oma elu mäele jätnud – tervisehädad, teadsid teised rääkida. Liustiku praod neelavad matkajaid, kes siis ehk kunagi aastakümnete pärast välja sulavad.


Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame me telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. «Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,» on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasi saatmist. Ma ei söandanud proovidagi mitte.


Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Majas ööbimine sakste kombel, kujutasin ma ette. Lootsin, et pakutakse arbuusi ning hommikuks saab korralikku masinakohvi ka. Aga lootus on lollide lohutus.


Kenade joonistustega kivihoone keset liustlikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim tuba – puidust narivooditega. WCd klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsas lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud. Äärel seistes tuli vaadata, et kuhugi sisse ei astuks. Kõvemad tegijad said abi labidast, et suurem kraam eest lükata. Mina, esteet, eelistasin looduslikumat lähenemist ja see tähendas kividevahelist miinivälja. «Rõve ja veel kord rõve,» mõtles esteet iga kord, kui tekkis vajadus. Aga inimene harjub, kui muud üle ei jää.


Pesemisega olid seal Metos võimalused sellised, et võimalust polnud. Kes väga soovis, sai nirisevast voolikust sulaveega end veidi loputada. Hägune, vahel päris liivane vesi. Ja sedagi sai ainult siis, kui vett oli – külmema ilmaga jäätusid torud kinni ja tuli soojemaid temperatuure oodata. Joogiks oli seesama vesi – kel seedimine kannatas, sest üldiselt me steriilsuses ärahellitatud inimlapsed vaevlesime kõhulahtisuse käes. Üks suurem kamp sai lausa ühise kõhuhäda kaela ning neil tuli tipuvallutus peast pühkida ja otsemaid tagasi Kazbeki külla pöörduda.

Kõige keerulisem seal Metos ei olnud aga tingimustega harjumine, vaid kannatuse proovilepanek. Kas mäehaigus tabab nüüd või hiljem? Kas ilm lubab viimaks tipu ette võtta? Millal uni saabub? Kõrgustes on unega paljudel probleeme. Suure kambaga ühises toas magamine ei aita sellele kaasa: kes norskab, kes jookseb peldiku vahet. Kõrvatropid olid mul kaasas parimad, mis leidumas, aga unega oli halvasti sellest hoolimata. Ja lõpuks on ikka nii: kes ei maga, see tippu ei tee.

Kolmandal päeval ootas ees tõus ligi 3800 meetri peale. Aklimatiseerumise eesmärgil. Väikese kabeli juurde ja sellega sai paar tundi päevast taas veedetud. Alar õpetas mäetarkusi: milline on õige samm ning kuidas vältida libisemist. Ülejäänud päev möödus vedelemise tähe all – nagu mägedes mõistlik. Söögiks keetsime vaheldumisi kartuliputru, makarone ja tatart. Kohalik lihakonserv juurde, kel seedimine kannatas ning isu jagus.

Neljanda päeva hommikul oli esimene reaalne võimalus tippu teha. Läksin magama täisvarustuses: jope seljas ning müts peas, et plaani järgi kell 2 öösel liikuma asuda. Äratust ei tulnud, sest ilm polnud siiski soodne, otsustasid matkajuhid öösel taevasse vaadates. Vaim oli mul valmis, kuid mäel dikteerib liikumist ilmastik. Tuli aja surnuks löömise eesmärgil taas aklimatiseeruma ronida, järgmise künka otsa. Ja siis veel logeleda. Ja pannkooke kivide vahel küpsetada.


Viienda päeva eel ei maganud ma mitte minutitki. Aga jope oli jälle seljas ja müts peas, et ehk ikka on minek. Ärevus oli hinges ning samal ajal võttis väsimus võimust. Olin öid magamatuse all kannatanud. Vähkresin voodis tunde ja siis tundus juba, et kell on ilmselt nii palju, et tänagi ei asu me tipu poole teele. Ühel hetkel tundsin raskust hingamises ja kujutasin juba ette, kuidas kopsuturse mind nüüd tabab. Hirmsad mõtted kadusid hetkeks meelest, kui järsku sebimiseks läks. Selgus, et tänane ilm soosib tippu ronimist. Riidesse, kaasa kassid, kirka, vöö ja karabiin. Minek! Läbi pilkase pimeduse tipu poole – ees ootas plaani järgi 15 tundi kõndimist. Maha jäi meist vaid üks naisterahvas, keda mäehaigus tõsisemalt kimbutas. Paraku ei jäänud ta ainsaks.


Peagi otsustas üks noormeestest, et magamatuse tõttu pöördub ta teelt tagasi. Ja siis veel kaks matkalist, kelle taust ning kogemused andsid alust arvata, et just nemad jõuavad kõige kindlamalt tippu. Iga kord, kui keegi ümber pöördus ja loobus, tundus mulle õigem kaasa minna. Magamatus oli peamine põhjus, mis vaimu nõrgestas. Ja siis muidugi kopsuturse, mille peatses saabumises ma nüüd juba päris kindel olin. Lõpuks sain ma teel Alari kätte ja uurisin, millised on kopsuturse sümptomid. «Silmade ees hakkab virvendama,» ütles Everestil käinud mees ja ma kui ma nüüd silmad korraks sulgesin, olin veendunud raskes tervisehädas. Virvendas tõesti. Küsisin Priidult siis, kas ka temal on ka raske hingata ja ta vastas, et kuigi ta on astmaatik, siis raskusi pole. Doktor Jukkum oli iseendale pandud diagnoosis vankumatult kindel.


Varsti oli selge, et oleme jõudnud punkti, kust iseseisvalt tagasi pöörduda meil enam ei õnnestu ja see tähendab, et ühe inimese loobudes tuleb tagasi minna kogu kambal. Seda suuremaks kasvas pinge ja raskemaks muutus hingamine. Priit oli see, kes neil hetkedel suureks toeks oli ja õigeid sõnu oskas öelda. Korra lubas isegi, et kui ära väsin, võib ta mu süles tippu tassida. Nagu see oleks mingisugune Munamägi!


Kivine teekond sai läbi ja liustikulise tee alguses said kassid jalga. Esimest korda mõistsin kirka vajadust. Varvastel hakkas küll külm, kuigi riietus oli mul soe ja sel hommikul valitsenud ilmaolusid silmas pidades ehk liigagi. Värviline pealegi, sest matkajuht rääkis, et nii on kergem mind üles leida, kui ära kaon. «About 5 hours to go,» ütles Leri, vähendades päikesetõusuga kaasnenud motivatsiooni. Liustik tundus lõputu ja iga künka järel uus ning veelgi raskem tõus pinnale kerkimas. Liiga kaugele oli tuldud, et nüüd alla anda. Olime selleks hetkeks jagunenud kahte gruppi – kolm kiiremat Leriga ja teised kolm Alariga. Lõputu teekond tundus see olevat, kuniks jõudsime «sadulani». See kurikuulus sadul, mille eest Alar meid hoiatanud oli. Kohutavalt järsk ning kitsas mäeserval kulgev rada. Köiega teineteise küljes rippumine ei lisanud julgust. Eriti pärast seda, kui Leri sõnul kukutakse seal alla tihti. Viimases hädas ma enam kirkat ei usaldanud ja laskusin tasakaalu hoidmiseks käpuli. Alla ei vaadanud ja keskendusin igale sammule eraldi, et mitte rammestusel võimust lasta võtta. Siis käskis Leri mul viivitamatult püsti tõusta ja inimese kombel kõndida. Keeldusin. Kinnitasin Lerile, et ma olen kass – neljal jalal ja küüned jääs, sest olukord nõuab. Kõrgmäestikus pööravad inimesed tihti ära ja ma usun, et Leri kartis, et ka minu puhul on see nüüd juhtunud. Aga püsti ma siiski ei tõusnud enne, kui kivisema tipuservani jõudsime. Sealt tuli end üles vinnata. Tundus uskumatu, aga olimegi viimaks 5047 meetri peal Kazbeki tipus: väsinud ja õnnelikud. Mõnel silmad märjad – kellel rõõmust, kellel väsimusest. Vaade imelisele Kaukasusele sööbis mällu.


Peagi jõudis sinna teinegi meie grupp, kelle ootamisest kõrgustes saime me kolm kõik korraliku peavalu. Loodan, et see poolteist tundi ligi 5000m peal on mu hemoglobiininäitu parandanud mitmendiku võrra. Siis läks põrguvalu vähemasti asja ette.

Just siis, kui hakkas tunduma, et viimaks oleme suure töö ära teinud ning korraliku peo juba välja teeninud, tuli tagasi Metosse pöörduda. See osa läks eufooriast vallutatuna meelest. Tundidepikkune turvalise jalgealuse otsimine ohtliku ning kohati läbi vajunud liustiku keskel. Leri, mees kes on tipus käinud 42 korda, ütles ühel hetkel, et ei tea, kust turvaline teekond kulgeb. Olin liiga väsinud, et sel hetkel mõistev olla ja sunnitud usaldama pimesi. Rajad, mis hommikul kandsid, olid nüüdseks sulanud ja osaliselt kandmisvõimetud. Meto kivihoone ei tulnud ega tulnud lähemale. Jonn ei aidanud kaasa, aga kõige kiuste püsisin tempoka Priidu jalus, kuniks peldikuta «kodu» paistma hakkas ning tegi meele rõõmsamaks kui kunagi varem.


Aitäh, matkajuhid Alar ja Leri. Eriti suur tänu veel kord Priidule, kes tipuööl toeks oli ning muidugi kogu matkagrupile. Kui nüüd 5000 tehtud sai ja 6000 ka, siis mõtlen, et 7000 oleks ilus jätk. Ehk juhtub see Ladina-Ameerikas. Võib-olla juba järgmisel aastal.


Seniajani keskendun jooksule ning stardin täpselt kahe kuu pärast Havanna maratonil. Ehk on mäevallutus parandanud ka verepilti. Sellele saan kinnituse paari päeva jooksul.

Õnn on pingutuse tagajärg.
Õnnelikkust!
Kertu

Sunday, August 20, 2017

Tartu rulluisumaraton 42 kilomeetrit TEHTUD!

Mul tekkis mõte juba mõni aeg tagasi, et taasiseseisvumise päeval sõita Tartusse rulluisumaratoni läbima. Esimesest ja seni viimasest rulluisumaratonist on möödas ligi viis aastat. See oli siis, kui  Berliinis topeltmaratoni tegin: esimesel päeval 42 km rulluisku ja teisel päeval 42 km jooksu.

Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!

Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema kassi taga sõnadega: "Mida kurjam sa siin teed, marss välja!". Kahtlustan, et ta rääkis minu kassiga. Magamisest ei saanud enam asja.

Ainus ettevalmistus eesootavaks maratoniks oli küünte roheliseks võõpamine. Lakitud said nende sõrmede omad, mis puremisjärgselt mädanemas ei ole. Seejärel sõin kaks topeltsefiiriga torditükki ja mõtlesin: "Tubli Kertu, sa tegid seda jälle: stardieel vaid ja ainult valed otsused ning valikud."

Tartusse kohale jõudes ja silmates kõiki neid joonistatud lihastega liibuvates rulluisukostüümides sportlasi, läks enesetunne veelgi täbaramaks. Pagasnikust oma veidi roostes rulluisud välja kistud,  mõtlesin, kui palju parem oleks praegu kodus olla: võib-olla isegi voodis vedeleda ja mitte piinata end tippsportlaste keskel, kus on võimalik end vigaseks kukkuda. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma oma niigi mädaneva sõrme luu murran. Või lausa käe, nagu ükskord juhtus. Kohatud Berliini maratoni kaaslased viisid õnneks mõtted mujale ja stardiaeg jõudis kätte kiiremini, kui põgeneda suutnuks.

Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.

Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.

Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.

Tehtud. Polnudki nii hull.

Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.

Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on. 

Sunday, August 13, 2017

Jooks tormis: Rakvere näitas maailmataset

Foto: Ain Liiva 
Olin end Rakvere ööjooksu 10-kilomeetrisele distantsile küll kirja pannud, kuid mineku osas suutsin umbes kuus korda ümber mõelda. Esiteks venis päevane rabamatk ülemäära pikaks, teiseks olin liiga väsinud magamatuse tõttu ja lõpuks sain veel kassi käest pureda. Lõhkine sõrm paistetas minutitega üles ja sisse pugenud põletik tegi valu. Viimaks otsustasin, et lähen kõige kiuste, sest maratonini on jäänud vaid kolm kuud.

Rakverre jõudes sujus kõik kui võluväel. Number käes, viisin autovõtme pakihoidu ning jäi veel aega jutustadagi. Stardipaika jõudsin nii muuseas, sest ega ma eeltööd küll ei teinud ja marsruudist ega muust kasulikust infost polnud aimugi. Start läks, sõrm tegi põrguvalu ja väsimus haaras võimu, aga kohapeal toimuv tuleshow ja ilutulestik röövisid suurema osa tähelepanust. Esimesed kilomeetrid jäid seljataha lendleva kergusega. Rahvast oli raja ääres palju - kes kastis soovijaid veega, kes elas hoogsalt kaasa. Igal kilomeetril põnevad etteasted - muusikud ja tuleakrobaadid. See sinkjashall ähvardav taevas oli kui tellitud showelement. Tugenev tuul ja välgusähvatused andsid märku peagi saabuvast vihmahoost. Loodus ise oli jooksust osa võtmas. Hoidsin tempot, et jõuda finišhisse enne suuremat vihma. Pealegi olin selleks hetkeks otsustanud, et kõigi takistuste kiuste tahaksin joosta alla tunni. 
Foto: Ain Liiva
Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu sain osa tõelisest loodusväest: pikalt ähvardanud äikesevihm jõudis pärale. Vihma kallas, jooksjad olid sekunditega ligumärjad, jalad lirtsusid häälekalt. Ööjooksust oli saanud ööujumine. Milline energia! Olen jooksnud mitmetes paikades üle maailma, kuid see jooks Rakveres oli kindla peale elu ägedaim jooks. Korraldus, loodusjõu sekkumine ja kogu show rajal ja raja ääres - see oli maailma klass ja kindlasti on Rakvere jooks ka üks Eesti parima korraldusega jooksuvõistlusi. Minu sügav kummardus ja tänu korraldajate ning vabatahtlike ees. 

Finišhialale saabudes oli sinna tekkinud korralik lomp ja lõpetajatele jagatavad õunad ligunesid allamäge voolavas vees. Jooksjaid tundus see mitte heidutavat ja naeratused olid jätkuvalt näol.  Vabatahtlikud andsid endast parima, et igale lõpetajale ligumärg medal ja kingikott kätte anda. Olin õnnelik, et läksin ja sellest jooksupeost osa sain. Eesmärk sai samuti täidetud, lõpuajaks registreeriti: 0:59:28. 

Koduteele asusin peaaegu alasti, sest viimasel hetkel startides ei vaevunud varuriideid kaasa haaramast. Võtsin tilkuva seljast ja lootsin, et politsei ei taba mind, sest paljalt sõitmise eest võib karistada saada mitme paragrahvi alusel. Kodus ootav saun oli kahtlemata välja teenitud. 

Sunday, July 30, 2017

Kollase särgiga mees päästis tänase Saadjärve 17 km jooksu

Kuulsin eile esimest korda, et ümber Saadjärve joostakse. Olin sel hetkel parasjagu Jõgevamaa murakametsas seiklemas ja kaotanud oma tee. Alla ka ei andunud ja nii otsisin õiget murakaraba vahelduva eduga jalgupidi kraavi kukkudes. Viimaks kui leidsin, korjasin hingega. Kokku tegi see 6-7 tundi rabas müttamist ja õhtuks olin läbi kui läti raha, aga ei suutnud maniakaalse korilasena mustikametsast ka mitte mööda kõndida. Paar tundi veel seal korjet ja siis tundus päris hirmus mõelda, et lubasin jooksma minna. Aga kes lubanud, see tehku.

Hommikul ärgates oli kindel tunne trammi alla jäämisest. Kahtlesin veelgi sügavamalt, ma üle ei pinguta ja äkki läheks taas musikale? Kohusetunne kiskus jooksma, sest maraton hüüab tulles.

Äksi jõudes sujus kõik hästi ja kiiresti. Oli aega väike soojendusjookski teha ja stardis kohtasin vanameister Tarmot, kes ikka endiselt ei anna alla ja võistleb kõigi nende noorte seas. Vähesed teavad, et mees hakkas spordiga tegelema alles viiekümnendates ning hiljaaegu vahetati tal välja puus. Rulluisuvõistlustel on ta mulle mitu korda ära teinud. Jagas oma imebatooni ja start läks.

Päike lõõmas kõrvatavalt. Olin päris veendunud, et vaid esimesed kilomeetrid kulgevalt asfaltteel ning peagi saab järve äärde mõnusama pinnase peale, kuid peagi mõistsin, et nii jääbki. Kogu rada vaid asfaltil ja autoteedel. Vaimu nüristav rada, kui aus olla. Umbes kümnendal tuli raskem tõus ja otsustasin kõndida, et end säästa. Seniajani oli püsinud tempo hea ja enesetunne ka. Joogipunkte ootasin muidugi väga, sest kuuma ilma ja veepuuduse tõttu kipitas kurk päris korralikult. Mõne kilomeetri pärast järjekordseid tõuse võttes hakkas raskeks minema. Motivatsioon kadus, tühjus ja vaikus rajal. Janu, nälg ja kõik teised maailma hädada sinna otsa. Joogipunktides lootsin, et on väike rosin või hapukurk, aga polnud midagi. Olin valmis teeääres seisvate laste šokolaadi pihta panema ja ära sööma, aga polnud ei lapsi ega ammugi šokolaadi.

13-ndal kilomeetril saabus päästeingel, kellele koheselt oma soovidest pajatasin. «Söök, jook, saun ja kohe,» polnud ma tagasihoidlik. Tema vastu, et mida kiiremini joosta, seda lähemale soovitu jõuab. Ehk pakutakse finišhiski veidi süüa ning juua kindlasti. Leppsime kokku, et jookseme lõpuni koos. Tema kiitis, et oli jooksu esimese osa minu tuules ja tempos püsinud ja nüüd kasutasin teda mina vastu. Nimi jäi küsimata, aga kollase särgiga mees. Varsti oli Markko ka meil kambas - tema sõitis Saadjärvele, et jäneseks olla. Roll seegi.

Igal juhul finišhisse ma jõudsin, kuid finišhiprotokollist ma end ei leia. Teate, mis tunne see on? Nagu polekski jooksmas olnud! Aga õnneks ma tunnen seda poissi, kes reaalselt bussis istub ja inimeste aegu «üles kirjutab». Tänu talle sain teada, et tulemuseks jäi 1:51:31. 10 km aeg: 01:02:59.

Tehtud. Mustikametsa hästi ei viitsi, aga kui lubasin, siis tuleb minna! Kus ma järgmise jooksu jooksen, ei tea, aga kui kellelgi leidub häid soovitusi, siis võtan need rõõmuga vastu :)

Wednesday, July 5, 2017

Postitantsutrennis käivad vaid tugevad ja julged mehed!

​Mis seal salata, et kui ma esimest korda meesterahvast postitantsutrennis kohtasin, kibelesin küsima: kellele kihlveo kaotasid? Aga hetkel, kui ta harjutusi tegema asus ning mängleva kergusega end käte jõul mööda posti üles libistas, mõistsin, et küsimus olnuks liiast. 


Postitantsuga käib kaasas palju eelarvamusi - esiteks on see ala räpane ja teisteks sobilik üksnes naistele. Soovitavalt nappides rõivastes seksikatele naistele muidugi. Õiget matchomeest posti ümber väänlemas ette juba ei kujuta, sest tõeline mees käib ikka peegli ees kangi rebimas. Eksole?
Või siis mees, kel enesekindust ja jõudu piisavalt, võib häbenemata külastada ka postitantsutrenni? Kes muidugi julgeb, sest meil näiteks on trennis üks tüdruk, kelle rasvaprotsent ma pakun välja, et on alla kuue. Kogu ta keha on lihases ja no need ilunumbrid, mida tema teeb, on hämmastavad. Paljud mehed ei julgekski ilmselt selliste tugevate tüdrukute kõrvale proovima tulla, sest kujuta ette seda piinlikku hetke, kui õblukesele naisele alla jääd.

Meie trennis käiv meesterahvas on kahtlemata täna keskmisel tasemel algaja. See tähendab, et minust kõvasti tugevam. Üleüldse on minu kõrval hea harjutada, sest minust tunnevad end enamus tugevamatena. Aga vähemasti pean ütlema, et kui esimeste trennide järel oli mul tunne, et olen kui trammi alla jäänud ning valutasid ka lihased, mille olemasolust mul aimu ei olnud, siis täna on olukord parem - ma isegi suudan juba enamus harjutusi kaasa teha. Silmapaistvad sinikad on tõestuseks. Ühest trennist saadud lärakad mu kehal ei jõua veel ära paraneda, kui uued peale tekivad. Massööri juurde jõudes küsis ta ettevaatlikult: «Kas tõesti on kõik need sinikad trennist?». Vastasin kiirelt, et ei, ma ei ole peksa saanud, vaid tõesti käin kõigest trennis. Postitantsutrennis. 
Olgu julged mehed, marss postitantsutrenni! Palju riideid kaasa pole vaja võtta, sest napp rõivastus on treeningu eelduseks. Vastasel juhul libised postilt lihtsalt maha!

Näeme trennis!
Kertu

Wednesday, June 28, 2017

Karu kaaperdas mu jooksutee. Või oli see vastupidi ja mina tammusin jultunult tema rajal?

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal.

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.
Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. Viimaks ei suutnud ma mööduda kraavipervel punavatest metsmaasikatest ning korjasin, palju süüa jõudsin. Tasakaal on see, mis annab meile jõudu ja energiat, mõtlesin koju jõudes ja muidugi osalesin koduses vaidluses: «Kui suur võis olla karu, kelle jäljed metsateel?». Ühed väitsid, et see pidi ikka «nii suur karu olema», teised jälle: «täitsa väike mõmmik». Tänaseks on asjatundlik vastanud: «Pakun, et nii 80-100kg karu võis ta olla, eks paariaastased tuiavad vahel ka üksi.»

Linnas aga sootuks teised lood. Imelisest postitantsutrennist, kus õppisime postil istumist, mis esiteks on füüsiliselt väga raske ja teiseks andis hea ülevaate, mis tunne võis olla hõberemmelgal istuvate aktivistide läbielamisest, juba järgmises postituses.

4,5 kuud Kuuba maratonini!
Kertu